Maal on juba alanud need kibekiired päevad.
Vaimsed huvid praegu teisejärguliseks jäävad
Kevad? - Jah! Ja potti seeme tomatil ning kurgil,
kapsatitt ja lillelaps pea mullast välja torgib.
Pole muud kui kaeva, kõpla, istuta ja kasta -
toas seanahka vedada nüüd kellelgi ei lasta.
Tuleb rassida, selg märg ja higipiisad laubal.
siis on tegu-nägu suvel valmis saaval kaubal.
Peenar tahab kitkumist ja maasikataim mulda,
nõndasama pakkuma meil' midagi ei tulda.
Kasvab ainult see, mis näinud armastust ning hoolt.
Olgu kingiks Eestimaale tehtu minu poolt!
Õitseb siis las oma rõõmuks suvel lilleõisi.
Usun, et nad rõõmustavad iluga ka teisi.
Suvel lihtsalt potti, hiljem keldrisse, külmkappi
kanda sügisel meil on, et kutsu naabrid appi!
Vaid õrn-habras aim
on tärkav tundetaim.
M...m...m
Mõnikord ma mõtisklen muuseas:
"Mis mõnu meelitab mitmeid mehi
marssima mööda mõistuse mõeldamatutest,
mitmepalgelistest mängudest
mesimagusa moonakaneiu MÕDU magamisaidas,
murdja mõisatütre meeli mürgitava märjukese manu?
Miks muistegi mõõdeti mitmeti muskleid,
mitte märke mehepoegade mõistusest?"
Mehine meiekandi mees, meelita, moosi, müra, mölla, mängi, maiguta,
manitse muidusööjaid, mõnita meelalt - metsikud maasikmarjulisi,
magata, mõista mõnusaid, mäleta-meenuta minnes mu mõtteid.
Mina Margit.
Jälle Sinuga
Kas ma tõesti kirjutasin kord kõik salmid Sulle!?
Jah! Siis järeldan, et olid väga tähtis mulle.
Olid ainus, kelle kätelt kallistusi jõin.
Nii neid üksinduseoode Sulle mõeldes lõin.
Süda otsis Sinu südant sõnadest ja pilgust.
Hella tunde leidmiseks mul' piisas silmapilgust.
Täna taas me kohtusime üle aasta mitme.
Usaldan kas veel Su kätte oma hinge võtmed?
Äratan kas oleskelust üles selle aja,
kui mu üksik süda väga Sinu soojust vajas(b)?
Ehmatan, sest Sa ei räägi algusest - vaid lõpust.
Kas siis midagi ei jäägi mulle Õnnetipust?
Kõik on alles, kulla veli, taas, näe, sünnib luule.
Kahju vaid, Su käed ning hing mind mägedest ei kuule.
1 kommentaar:
Nii kaunis ja südantlõhestav luule.
Postita kommentaar