laupäev, veebruar 19, 2011

Mälestuslõuna lahkunud luuletajaile

7. november 2010 Rakvere kiriku noortemajas.
Esitlusel olid Ella Rajari, Leenart Üllaste, Paul Tageli, Erich Meerja, Neeme Plutuse ja Ellu Tammistu luuletused.
Lugesid: Ella Kraav, Enn Parve, Elina Kononenko, Anneli Kononenko. Muusika: Tiit Korsar.


Rändaja
 Paul Tagel                              

Väsinud rändaja vaimuna liigub,
pilk see kaugusesse kaob.
Jääpurikaid habemes kiigub,
toonesepp rannakividel taob.

Hämaralt mustendab meri kui krahh,
idas läigatab koit ja kinnitab kanda,
magab veel kerjus ja magav krahv,
rändur laine poolt heidetud randa.


Ida-Viru sonett
Paul Tagel                                    

Siin taeva poole pürgib terrakoonikuid,
et pilvi lõhkuda ja laotust matta.
Nad justkui püramiidikoorikud,
end tinavärviga on lasknud katta.

Ja pikad õlivabrikute torud
kui õhutõrje taeva sihivad.
On nende ümber ammu surnud orud
ning insenerid allmaakäike rihivad.

Ning taamal merepeegel kumer,
kus vaevu märgata võib saari,
siin lapsepõlve rõõmud-mured.

Koit Hämarikuga on läinud paari,
nii hämmastav on nende rüht ja sarm,
mu karge põhjamaa - mu arm.


Haikud
Erich Meerja                           

Tedred mängivad
tedretähed tärkavad
külvikuu kumab


Kasemahl tilgub
metsa esimene and
mõnus rüübata


Suure elujõu
säravad tunnistähed
võililleõied


Rakvere raibe
sõimatud tõrjutud
uhkesti õitseb


Täpp taevasinas sillerdavaid
trillereid maa peale langeb...


Käimisest
Ellu Tammistu                    

Meist igaühel oma rada käia,
mõnd lõiku sõita autoga.
Meist igaühel oma kohus täita,
kuis jaks ja süda lubavad.
Pole tahtmist kikivarvul käia,
kui tee on kõver, konarlik.
Täistallal julgelt jalad maha panna,
et mitte käia käpuli.



Sügismõtted
Ellu Tammistu                         

Kui need kurjad sügistuuled
kirdekandist puhsid,
viisid mõtted möödund kuule - 
sinna kanti kuhugi.

Mõte lendas siia-sinna,
tahtis leida arendust,
lendas ikka sinna-tänna,
kuni leidus lahendus.

Asi selge, süda rahul,
kas ka kõigile see hea?
See on tulevikus varul - 
küllap näeme õige pea...

esmaspäev, veebruar 07, 2011

Neeme Plutust meenutades IV


René Leiner, sõber:

Mina tutvusin Neemega juba lapsepõlves. Esimesed kohtumised olid meil Võsul, kus ta oma emaga tuttavate juures meie pere naabersuvilas aeg-ajalt kostiliseks oli. Siis ei saanud meist veel sõpru. Ei teagi miks. Võimalik, et me kumbki tol korral pisipõnnidena veel väga altid suhtlejad ei olnud. Järgmised kohtumised olid aga juba koolipäevil. Käisime paralleelklassides. Samas on põnev see, et ega ma ei mäletagi täpselt, mis põhjusel või millistel asjaoludel me Neemega lähedasteks saime. Ühel kenal päeval olime me sõbrad ning see ongi peamine. Muidugi oli selles vanuses meie jaoks esmatähtis ühenduslüli muusika, hiljem ka jalgpall. Lõputult sai aega veedetud koos muusikat kuulates, seda teineteiselt lindistades jne. Neeme paljude bänditegemiste algus sündis ka tema kodus koos trummi ja klaverit plännides ning täiest kõrist mikrofoni karjudes. Kogu selle kakofoonia salvestas tol ajal kõva sõna olnud Vesna monokassetikas. Trummiks oli Neeme kodus seisnud akordioni kast, mis selle protsessi käigus mõistagi üsna tuntavalt kannatada sai J. Hiljem lisandusid juba tromboon ja muud pillid, mida Neeme koju hakkas aegade jooksul juurde tekkima. Meie „ansambli“ nimi oli „Ekipaazh“ ning neid aegu meenutasime koos alati suurima heameele ja nalja saatel. Üsna pea lõppes minu kui andetu „muusiku“ tähetund ning Neeme hakkas tegema muusikat juba tänaseks tuntud kontsertikorraldaja ning meie ühise noorpõlvesõbra Gunnar Viesega bändis nimega Bad Noisy. Ja sealt juba riburadapidi edasi. Burshwood Bandist Kismetini välja. Minu ja Neeme suurimaks ühiseks „tähetunniks“ sai aga Tapa rokifestivalil „Rock Krooks“ esinemine ansambliga „Terminaator“. Nimelt oli tollal veel nooruke Jaagup Kreem veidi napsune ning lisaloona kõlanud Bob DylaniKnockinon Heaven's Door“ sõnad ei olnud tal kõige paremini meeles. Hüppasime siis Neemega lavale ja aitasime tal selle loo ära laulda. Hiljem lavalt maha tulles küsisin, et mis ansambliga tegemist on. Nii saime tollase kitarristi Archie ja tänase manageri Andreas „babyface“ Lukini käest teada tänaseks kuulsa tiinekate lembeansambli nime. Juhtub.

Kuna minu salajane kirg on alati olnud ajakirjandus, siis mingil hetkel sai hakatud kodus kassettmakile „saateid“ salvestama. Mäletan, et ühe tunniajase saate tegin peaaegu tervikuna Neemest. Võtsin erinevatelt inimestelt telefoniintervjuusid ning monteerisin need omasoodu kokku. Kuna eesmärk oli teha mitte midagi tõsist, vaid ikka humoorikat, siis salvestasin ka erinevaid helilõike raadiost ja telest. Kõnelejateks tuntud näod ja nimed. Seejärel monteerisin selle kõik kokku nii, nagu oleksin tollastelt meediastaaridelt küsinud küsimusi Neeme kohta ja saanud neilt „põnevaid vastuseid“. Mäletan, et üheks „ärakasutatud“ prominendiks oli malegeenius Jaan Ehlvest, kes küsimusele „mida arvad kui sinu vastaseks viimases matšis oleks olnud Neeme Plutus?“, vastas naerusui, et „ta oleks kindlasti võitnud.“ Kahjuks on kõik need salvestused suure tõenäosusega läinud kõige kaduva teed, nagu kassettidega ikka juhtus (kuulsad vene päritolu MK60, kes mäletab). Igal juhul sai selle saatega palju nalja. Sellest inspireerituna tegi siis Neeme jälle omakorda sarnase saatesalvestuse minust. Palju salvestasime ka ühiseid „saateid“. Tol ajal olid nad enamikus muidugi inspireeritud raadiolegend Tõnis Erilaid’i soovisaatest, kus muusikapalade vahele pläralära juttu sai aetud jne. Hiljem lisandus juba Koit Raudsepp oma laupäevamosaiigi „raske roki minutitega“, millest hiljem arenes välja Vikerraadios pärastlõunati eetris olnud rokiraadio ja hilisem Raadio 2.
Nii need meie päevad seal Rakveres, mis ei olnud ei siis, ega ole ka praegu, kaugeltki mitte mingi väike, depressiivne jne, möödusid. Ega kõiki nalju, rõõme, kurbust ja juhtumisi ei jõuagi nende õhukeste kaante vahele panna. Aga ühe asja üle on mul tõsiselt hea meel. Olles ise kirglik jalgpalli austaja, julgen ma vähemalt osaliselt, seda öelda ka Neeme kohta. Minu lemmikuks on juba lapsest peale Itaalia ja Torino Juventus ning temal Hispaania ja Madridi Real. Nii ilmusid ka ühel toredal ajajärgul Rakvere linna erinevatele seintele graffitid, millel ilutsesid kas Real või Juve või olid need suisa kõrvuti. Ajal, mil värvipihustitest ei osanud keegi undki näha, oli meie töövahendiks veel must rasvakriit. Kui minu silmad olid näinud juba kahte Itaalia maailmameistritiitlit ning olen öelnud, et kui näen kolmandat, võin rahus surra, siis Neemet ei olnud kuni 2008. aastani hispaanlased (räägin koondisest, mitte Real’ist) rõõmustanud rohkema kui 1984. aasta õnnetu finaaliga EM’il ning põrumistega MM veerand- ja kaheksandikfinaalides. Aga ometi jõudis ta selle hetke ära oodata. Ja tagantjärele on mul rõõm ka selle üle, et minu lemmikud itaallased hispaanlasi veerandfinaalis penaltidega „juhuslikult“ ei võitnud. Nii sai ka Neeme tunda südames seda mõõtmatut tunnet, mida kogeb jalgpallifänn, kelle lemmikud suures finaalis karika võidavad. Selle teadmisega, et tema meeskond on Euroopa parim, läks ta ka teispoolsusesse. Sellisest minekust unistab iga jalgpalli ja oma meeskonda armastav inimene.
Kõik me mäletame Neemet kui aktiivset, impulsiivset, värvikat, kuid samas ka äärmiselt heasüdamlikku ja sooja inimest. Kuigi me kohtusime viimastel aastatel aina vähem (põhjuseks elu erinevates linnades), siis minu viimasel maisel kohtumisel Neemega märkasin ma nagu mingisugust sellist rahu, mida ma temas kunagi varem näinud ei olnud. Mõistagi ei olnud see temasuguse loomeinimese puhul nö kaugele näha, kuid vana sõbrana märkasin ma seda ometi. Ehk oligi ta jõudnud oma sadamasse, kus meid kõiki alati oodatakse ning kuhu me kõik kunagi jõuame. Muidugi ei olnud Neeme ise veel valmis minema sinna, kus teda juba oodati. Meist keegi ei ole selleks kunagi lõpuni valmis. Ta armastas. Hingega ja suurelt. Nagu Neeme ikka. Ta elas tütar Maarjale. See oli ilus. Hoidkem mälestust elus ning soovime, et Maarja kannaks edasi kõike seda positiivset, mida tema isa meile ja maailmale andis ja mida endaga kandis.
Meie aga rapsime lainetemöllus ikka sihitult edasi ning ootame seda päeva, mil saame Neemega ühineda. Sõnas, teos ja muusikas.
Lõpetuseks üks arglik sõnaseade, mille ma peale sõber Neeme tuha Käsmus merre puistamist paadis istudes tema jätkuvale teekonnale kaasa andsin. Kuigi siin sisalduv sisehuumor, tsitaat tema enda loomingust ja sõnum on lõplikult mõistetav vaid meile kahele, siis olgu need read siinkohal ka teieni toodud:

Sõbrale...

Sa läksid vaikselt, läksid kiirelt
Sa läksid eile, läksid üksi
Meid jätsid teele, jätsid üksi
Eestimaa on meie püksis...

Sa leidsid rahu, meie mitte
Su säng on vahul, sa ise rahus
Laulud, luule, lumm ja luul
See kõik kui oleks olnud möödund kuul
Kuid täna lahutab meid tuul

Surm ei küsi vanust
Surmal pole üldse vanust
Sa enam ei tee ühtki panust
Sind ootab säng, meid äng
Sest selleks korraks otsa saanud on see mäng

Nüüd sõber oota sa
Sest tuleb aeg
Kui peatub aeg
Ka meie jaoks
Ja paotub uks
Mis hetkel jääb veel suletuks

Kuid nüüdsest igas mererannas
Sa mind oma sängis tervitad
Su lauluhääl meid hellitab
Stop it Plutus, Stop it!
Sa pole enam üksi
Ja Eestimaa on meie püksis...

Käsmus, 1. augustil 2009

Neeme Plutust meenutades III

 Tauno Üllaste, sõber:

Ühel kenal nädalalõpul ca kümme aastat tagasi silmasin Rakvere kohalikus rockibaaris huvitavat isiksust, kes sidus end salliga puittala külge kaelapidi rippuma, justnagu valmistudes end üles pooma,  ja kus siis hakkas humoorikat luulet tulema, nii et naerust jooksid paljudel  kuulajail silmad...
Õhtu jätkudes kutsusin ta endale külla, ja juba korteriuksest sisse astudes sõnas nüüd juba kadunud vanaisa: see ju härra Neeme Plutus ise!
Tuli välja, et nad olid tuttavad juba ammu luule kaudu.
Nii ma oma siiani parima sõbraga tuttavaks saingi. Muidugi kui inimesi üldse nii liigitada tohib. Mille üle olen ka piisavalt mõtelnud.
Jään igavesti mäletama neid toredaid grillimispäevi Sinu kenas aias koos ühise parima sõbra Carlosega. Carlos (eakas newfoundlandi hiiglaskoer) elab siinani hästi ja meie ühine tuttav Kalle on ikka minu kaugel viibides temaga jalutamas käinud. Kõiksugu trikkide peale pidi ta igatahes meister olema.
Niisamuti jääb igaveseks meelde meenutus sellest, kuidas Sa ühel kõledal sügisööl üksipäini Käsmu neeme parempoolse kaldaääre sisse kaevatud nn indiaani/viikingite saunas öö mööda saatsid. Külma peletamiseks tuli kogu aeg põlev tuli sees hoida, suitsu eest küll vahepeal välja joostes. Ja nii see öö rõõmsalt möödus, paksu vingu ja suitsu sees.  Vaimud olevat unenägudes küll külla tulnud. Kuid olevat enne äralõhkumist olnud soe ja hubane koht, kus saab hästi keskenduda. Kahjuks lõhuti nn indiaanisaun enne, kui ka ise jõudsin seda testida. Eks tulega mängijaid jagus.
Kui järgmisel päeval külla saabusin, oskasid Sa alati millegi põnevaga üllatada.
Muljetest puudu ei jäänud meil kunagi.
Meenub hilissügisel kesklinna purskkaev-tiigis paksu talvise pikema nahktagiga ujumine, mille pärast mõlemil juba järgmisel päeval oli piinlik, kuna linnas oli hetkel palju liiklejaid. Ise seda tol hetkel aga vaadata ei osanud.  Lastel, keda purskkaevu ümbrus tol hetkel täis,  oli naljakaid onusid muidugi huvitav vaadata.
Reeglina armastasid liha enne grillimist toorelt ära süüa ja tore oli lihtsalt maailma asjade üle arutleda ja lõkke ääres „sussitada“.
Tänapäeva kiires ja tormakas (ei tea kuhu ?) maailmas on võrdväärset vestluspartnerit pea võimatu leida. Jääb üle vaid süvenemine kirjandusse ja mõtetes rääkimine.
Mäletan suviseid paaripäevaseid sõite meie lemmikkohta Käsmu, kus, tavaliselt vanas pioneerilaagris, meiega nii mõnigi põnev seiklus juhtus.
Nt hullumeelsed muuli otsast spetsiaalselt hüppejalgrattal vettehüpped spetsiaalselt selleks ehitatud rattaga, kus hajameelsusest jätsin ette päikseprillid, mis vaatamata otsimisele vee ja liiva alla kaugele maha hetkel jäid koos spetsiaalse hüppelauarattaga.
Tervelt nädalapäevad hiljem sai heas usus ja minu algatusel vihmase ja tormise ilmaga (leidmise tõenäosus nullilähedane) spetsiaalselt selle pärast Käsmu muulile tagasi sõidetud. Ega ma ise ka esialgu uskunud, kui Sa peale mitmeid otsimisi ja sukeldumisi küllalt kaugel muuli otsast siiski prillidega veepinnale kerkisid
On meeles  firmade  suvepäevi, kuhu Käsmu pioneerilaagris kontvõõrastena kohalike soovitusel sattusime, ja naljakad juhtumised (tegelikult teinekord eluohtlikud). Meenuvad rattaga muuli pealt vettehüpped rattal täie hooga muuli pealt ja valusad kukkumised, kus häälepaelad valla läksid. Niisamuti, kuidas sõitsime spetsiaalselt uppunud päikseprillide järgi vihmase ilmaga ja mis sa imekombel välja tõid. Tagasisõit oli seda väärt!
Jään mäletama Sinu meeletusi, millega üritasid tihti mind üle trumbata. Ja mis seal salata, teinekord see ka õnnestus.
Muusiku viimseks sooviks oli, et tema tuhk visataks Käsmu lahte vanade tavade kohaselt. Teema oli meil eelnevalt tema aias mitmeid kordi läbi arutatud.
See on juba lapsest saati olnud ka minu sooviks. Siiamaani. Loodetavasti viib keegi ka unistuse täide.
Matuseteema oli meil eelnevalt mitmekordselt läbi arutatud. Vaidlesime veel, kummal õnnestub teineteise matusele minna. Mõeldes loomulikult hetke kauges tulevikus.
Minu abikaasat Sirjet painab siiamaani, mida ta tahtis just tund enne surma talle öelda. Midagi maiselt olulist ei saanud igatahes olla, kuna ta teadis, et asun ise kaugel mandri - Euroopast.
Paljust (kui mitte enamikust) juhtunust  siiski ajalugu vaikib, et Käsmu lahele jääks ka midagi meenutuseks.

Neeme Plutust meenutades II


Ella Kraav, luuleklubikaaslane ja sõber:

Kaameli peas põleb soni,
eesli peas aurab müts.
Hobune pole veel poni,
keskkooli laps pole jüts…

See salm minu väikeses luulevalimikus „Nostalgia“ meenutab mulle alati Neemet. Nii heatahtlikku, hellahingelist ja andekat muusik-lauljat-luuletajat teavad paljud, mitte ainult Rakveres.
Kui minu elus oli raske hetk, kirjutas mu klassijuhataja, et mõtleksin alati sellele, mis möödunud oli head. Ja neeme puhul meenubki ainult hea. Uskumat, kui tõsi, et aega tagasi keerata ei saa. Lepime siis sellega, et meil on tema luule, mis on nii omapärane, nii neemelik. Minu lapsemeelne lootus on, et ta rändab, kitarr kaenlas, kaabu peas, seal ülal tähtede seas.
 

Inge Arula, Pajusti etlejate luulepäevade korraldaja:

Pajusti klubi korraldas rida aastaid Lääne-Virumaa etlejate päeva. Luuleklubi Eos liikmed olid alati esinejate seas oma originaalsete ja huvitavalt lavastatud luulekavadega.
Neeme Plutus osales kuuel korral (1999 – 2005). Tema kanda oli kavade muusikaline pool. Vahel musitseeris ta koos Tiit Korsariga. Nii jõudsid Neeme värsid kuulajateni laulude kaudu. Mäletan, et ta saatis ennast kas kitarril või klahvpillidel. See jäi kauaks meelde ja andis luulekavadele emotsionaalselt palju juurde.
Neeme oli Pajustisse alati väga oodatud. Viimati saime tema esinemist nautida 2006. aasta detsembris ühel luuleõhtul renoveeritud klubiruumide pidulikul avamisel.
Raske on harjuda teadmisega, et tema esinemisi enam ei tulegi.


Meida Lango, luuleklubi Eos endine tegevliige:

Mäletan Neemet alati rõõmsameelse ja lahkena. Ta oli avatud suhtlemisega ja oskas endast hoopis vanemate inimestega niimoodi vestelda, et mingit eaprobleemi ei tekkinud.
Mäletan, kuidas kord Paide lossitornis, kus toimusid Ingvar Luhaääre korraldatud luulepreemiate kätteandmise üritused, abistas Neeme mind treppidel tornist väljumisel ja kojusõidul Rakveres mikrobussist väljumisel tuli koos minuga bussist välja ja kallistas hüvastijätuks.
Alati oli ta abivalmis. Tänu temale käisin ühel sügisel 2. Novembri õhtusel missal. Minu tee viis kirikust mööda, kuid ilma temapoolse kutseta poleks ma ilmselt kirikusse läinud.
Veel mäletan ta kitarrisaateid kõigil luuleklubi Eos esinemistel.
Tundsin koolipõlvest ka Neeme ema Õiet, kellele Neeme viis minu esimese luulevihiku „Elukangas“. Neeme oli minu nüüdseks manalateele lahkunud lelletütretütre ristipoeg.

Neeme Plutust meenutades I

Homme, 8. veebruaril oleks Neeme Plutus saanud 39aastaseks. Paraku katkes tema elulõng ootamatult kaks aastat tagasi. Neeme mälestuseks avaldame meenutused, mis Neeme sõbrad ja mõttekaaslased on temast kirjutanud.


Peep Pihlak, muusik:

Vahel astun suvehommikul õue ja mõtlen, et voh, täna tuleb Neeme ilm. Muretu õhutemperatuur, mõõdukas tuuleke… Merevesi peaks kah valmis olema. Jätaks õige täna auto rahule, võtaks jalgratta ja väntaks vaikselt mingi ranna suunas. Siis saaks vahepeal väikse õllegi libistada ja mõne  semuga rahulikult jutukest puhuda. Heameelega helistaks Neemele.



Hando Kuntro, luuleklubikaaslane ja sõber:

Varsti pärast tütre sündi sõitis koos sõpradega mulle Sallasse külla õnnelik Neeme. Tundus, et ta usaldas mind ja hindas minu elumuutust, milleni ta ise veel ei olnud jõudnud. Me ei olnud igapäevased sõbrad, kuid kokku saada oli rõõm ja juttu jätkus. Ta oli heas mõttes massist erinev ja see avaldus ka tema loomingus.