esmaspäev, juuni 30, 2008

Eos Hando Kuntrol külas

28. juunil väisas Eose esindus ühte oma tegusamat liiget - Hando Kuntrot Sallas. Fotol paremal ääres. Külas käisid: (vasakult) Ellu, Kristel, Enn, Katrin, Ella, Elina (vankris Laur) ja veel mõned liikmete sugulased.
Salla lähedale Emumäele on Hando ehitanud soojuurikatest onni - Emumemme.
Emumäele on Hando meisterdanud ka päikesetõusumaja.
Siin demonstreerib Hando valgusfoori oma aiavärava juures. Tulevikus saab olema nii, et kui Hando väravast sisse sõidab (avades värava enne puldiga), siis põleb roheline tuli, sissesõidu ajal süttib kollane tuli ja kui värav juba kinni, läheb põlema punane tuli. Garaažist astub Hando tuppa ja istub tugitooli ning sõidab seejärel liftiga maja teisele korrusele. Ideede ja oskuste puudust Handol ei tule.
Siil tuli ka liha kärsatama.






kolmapäev, juuni 18, 2008

Margit Jaska


Maal on juba alanud need kibekiired päevad.
Vaimsed huvid praegu teisejärguliseks jäävad
Kevad? - Jah! Ja potti seeme tomatil ning kurgil,
kapsatitt ja lillelaps pea mullast välja torgib.

Pole muud kui kaeva, kõpla, istuta ja kasta -
toas seanahka vedada nüüd kellelgi ei lasta.
Tuleb rassida, selg märg ja higipiisad laubal.
siis on tegu-nägu suvel valmis saaval kaubal.

Peenar tahab kitkumist ja maasikataim mulda,
nõndasama pakkuma meil' midagi ei tulda.
Kasvab ainult see, mis näinud armastust ning hoolt.
Olgu kingiks Eestimaale tehtu minu poolt!

Õitseb siis las oma rõõmuks suvel lilleõisi.
Usun, et nad rõõmustavad iluga ka teisi.
Suvel lihtsalt potti, hiljem keldrisse, külmkappi
kanda sügisel meil on, et kutsu naabrid appi!


Vaid õrn-habras aim
on tärkav tundetaim.




M...m...m

Mõnikord ma mõtisklen muuseas:
"Mis mõnu meelitab mitmeid mehi
marssima mööda mõistuse mõeldamatutest,
mitmepalgelistest mängudest
mesimagusa moonakaneiu MÕDU magamisaidas,
murdja mõisatütre meeli mürgitava märjukese manu?
Miks muistegi mõõdeti mitmeti muskleid,
mitte märke mehepoegade mõistusest?"
Mehine meiekandi mees, meelita, moosi, müra, mölla, mängi, maiguta,
manitse muidusööjaid, mõnita meelalt - metsikud maasikmarjulisi,
magata, mõista mõnusaid, mäleta-meenuta minnes mu mõtteid.
                                                                                                  Mina Margit.


Jälle Sinuga

Kas ma tõesti kirjutasin kord kõik salmid Sulle!?
Jah! Siis järeldan, et olid väga tähtis mulle.

Olid ainus, kelle kätelt kallistusi jõin.
Nii neid üksinduseoode Sulle mõeldes lõin.

Süda otsis Sinu südant sõnadest ja pilgust.
Hella tunde leidmiseks mul' piisas silmapilgust.

Täna taas me kohtusime üle aasta mitme.
Usaldan kas veel Su kätte oma hinge võtmed?

Äratan kas oleskelust üles selle aja,
kui mu üksik süda väga Sinu soojust vajas(b)?

Ehmatan, sest Sa ei räägi algusest - vaid lõpust.
Kas siis midagi ei jäägi mulle Õnnetipust?

Kõik on alles, kulla veli, taas, näe, sünnib luule.
Kahju vaid, Su käed ning hing mind mägedest ei kuule.

Liili Meerits


Päikest mu päevisse
vihmade trotsi
pisarad kuivatas tuul,
ei märgan'd kuis salaja
sidusin otsi
sel elutee kevadekuul.

Päikest mu päevisse
vihmade trotsi
saabusid naeratus suul
taipasin, olin sind
varemgi otsin'd
ja armastus õitsemiskuul.





Rohuliblest vargsi 
tärkab õis,
päiksehelk lööb
kahte lehte kaari.
Surmateed, mis
lumerüpes näis
elujanus sirutamas haari.
Kahvatu saab
õrna roosa jume.
Vetelt kadun'd
habras jäine kirm,
laotusest on kadun'd
hall ja tume.
Pimestavaid silmi
kaitseb sirm.





Tuul kergatsina 
jookseb mööda aasu,
limpsab kastepiisku,
kasemahla, vett,
paitab sulelisi,
kes on jälle naasnud,
piilub kärjekannu,
kus ei ole mett.
Iilina nii tuiskab
üle maa,
jätab vetepinnal
virvendava tee.
Värskust õhkab
lumest vaba laam
ja helisid täis
kogu kevade.

Kirjutatud 14 aastat tagasi

Raivo Janisk

Kuigi praegu ei ole veel kevad,
usun,
et kord puhkeb õide õunapuu,
mille kord istutas 
vanaisa.
Ja maa ja ilm
saavad kokku
siinsamas
lävel.




Maailma loomise laul
paistab
me silmis,
kõlab me kõrvus.
Taevast paistab
universumi
lõputu haud.

teisipäev, juuni 17, 2008

Aileen Eek


Aprillinali

Aasta neljas kuu on käes,
õues soojemaks ka läeb.
Jõudnud kätte naljakuu,
naeru õhus kõlagu!

"Oi, sul plekk on õla peal!"
"Vaata, kuulsus seisab seal!"
"Nina sul pealt on must!"
"Kortsus on su palitu!"

Padja alla kummist ämblik,
ära peidetud kõik ämbrid.
Morsi asemele kali,
ongi see aprillinali!



Mõtteid kevadest

Mis aeg on see, kui lumi sulab
ja loodus unest ärkab?
Kui puudel puhkenud on pungad
ja metsas lilli tärkab.

Kui karul lõpeb uinak
ja siil end vaikselt ringutab?
Kui soojus tuleb uljalt
ja päike silma pilgutab?

See on aeg täis rõõmu, elu, ootust,
kui maagia hõng on õhus.
Kevad täis on lootust
ja kõike, mis on mõnus!

Aileen Eek
Rakvere Reaalgümnaasium
9. T klass

Kaisa Uustalu


Kevade märgid

Eemalt õue minnes märkad
puudel pungad, rohi tärkab
Päike kumab taevasilmas
tulekul on soojad ilmad
Taevas pilvine see pole
vihmakübetki ei ole
Sinilill - see metsa all
kasvab nii mis mühinal
Linnud tagasi on säält
kaugelt, kaugelt lõunamaalt
Varsti kevad täies hoos
Lapsed õues rohkem koos

Kaisa Uustalu
Vinni-Pajusti gümnaasium
9. kl

Ellu Tammistu


Kui mure ja vaev
on südames
ja lootuste laev
põgeneb täispurjedes,
siis tröösti toob aeg
ja leevendust murele.
Enda eest ju ei põgene...
Üle raskuste 
naerata elule -
usu mind,
ta naeratab ka sinule!

Vaikne laupäev 22.03.2008



Kevade aimust on tihase laulus,
päike taevarannal üha kõrgemalt käib.
Kevademärke otse ja kaudu,
kui oskad vaadata, veel teisigi näib.
Lumikelluke argsi ninakest näitab -
kolm nädalat kalendrikevadeni veel.
Alles harva päike terve päeva paistab -
oota, lilleke, oota, on vara veel.

03.03.2008



Järjekordne targutus

Kui sünnilt ei olda ööbik,
kuid laulda isu on küll.
Mis sa, hing, püüad ja röögid - 
ikkagi tulemus lõpuks on null.

Kas kuldsuust on kukkumas kulda
või hoopis udujuttu ta täis?
Jah, hambakulda võib sealt ehk leida,
aga tõel puudub kullane läik...

10.02.2008



Veel üks targutus

Sõda käib siin ja sõda käib seal,
keegi on all ja keegi on peal.
Kõrgele saamiseks moodust ei valita - 
igaüks oma soovide kohaselt talitab.
Kõrgel on kena ja kasulik olla:
uhke ja uljas tunne - las' käia!
Kõrgelt kukud on aga valus.
Kes kurat sind sinna ronida palus? 

11.07.2007
Ellu Tammistu

Meida Lango


Uus kevad

Kimp kuldseid kiiri
kevadpäikse heldest pihust
kui sooja teki
maailmal kaitseks laotab
ja talvetardumuse kaotab
kõigil hingest-ihust.
Taas saabub noor
ja kaunis kevad,
mil nurmed-niidud ilulevad
ja lõõrib lõbus linnukoor.



Laulev õhk

Õhk väreleb helisevaist trillereist,
ilu ihkav hing osa saab neist.
Tilluke täpike taevasinas,
linaõiesinises kevadevinas,
oled uut kevadet kuulutav LÕOKE.


Meida Lango

Peeter Tiimus


Kevade äärel

Kusagilt tagant tuleb kohin,
silmapiirilt soe päikese kuma - 
see on kevadine vetevulin,
kõik teavad, et see on meie oma.

Kolm kuud pimedat sai läbi.
Oma kuue seljast võtan.
Ma ei tunne sellest üldse häbi,
mänguväljakule müttan.


Mõttepaus

Mõttesse nüüd langenud ma,
tahaksin ma ohata.
Mured endast eemale ma tõukan,
kurjuse ja teise endast välja tõukan.



Silmarõõm

Minu tüdruk on mu elu,
teeb ka vahel südamele valu.
Aga sellest mul ükskõik,
sest ta mulle nagu pizzalõik.
Vaatad, imetled ja armud,
tema käte vahel uinud.
Oled nüüd tehtud mees.
Oma tüdruku pilti näed sa vees.

Peeter Tiimus (14a)

Liis Otsus


Sügise värvide lummus.
Aknale trummeldav vihmasabin.
Kaminas praksuvad puud.
Jalge all lehtede sahin.
Ööd, mida valgustab täiskuu.
Miks küll meile jäi ainult suvi:
päikesepaiste, rannaliiv ja meri?
Ei kargeid, jahedaid öid
meie kallistused soojendamas neid.

2.okt 2005



Puude kohin heliseb mul kõrvus.
Okste praksumine jalge all.
Lumekirmeid käega ära tõrjun,
ehk on sinililli nende all.

Ei näe ühtki sinist silma.
Külmund maa vaid igal pool.
Ei saa õisi kaasa võtta linna,
pelgalt oksarägu siin ja seal.


9. apr 2000



Oli imeline päev,
äkki kevad oli käes
ja meie armastus lõi õitsele.
Kõik ümberringi säras,
õu rõkkas linnukärast,
päikene - see kiirgas õuele.

märts 2007



Lumevaikuses su juurde tahan jõuda,
suures tormis sa ei kuulekski ju mind.
Tasa, tasa aina lähemale sõuda
ja siis, kallis, üllatada sind.

Oled justkui lumel sillerdanud päike,
kirevad tähed säramas ses öös.
See toob mulle silmi rõõmuläike
ja ei tunnegi end üksi külmal ööl.

Liis Otsus
1. veebr 2008

esmaspäev, juuni 16, 2008

Enn Parve


Terenduse kevad

Kaugel-kaugel Ilmas, milles sünnib lõputu Algus,
kevadesse ühtäkki võbelev meele terendus valgus.
Justkui haldjatarist tantsijanna kergeis jalgus,
mõteterüüs nõtketel puusadel taevalik selgus.

Avaruste taevast kaenlasse kahmanud katkise komeedi,
lööb kevad Meistrina terendama kaugeimagi planeedi.
Seisatab kavalalt Silmaja petliku udukujutelma serval,
avab Loodu raamatu, kus kevadtäht põhjanaela kõrval.

Esmalt eksitava laotuse tõelust peegeldavad pärlid,
laevalaternaiks Ea eldareile võlub surematu Merlin.
Alguse terenduse kevade tähelased Ilma loovad,
Vaimu külmunud ninale Looja suudluse toovad.

Nõnda sünnib Ilma üks Maa, teinegi ja kolmas,
ajatu terendus tuksumas Kõiksuse kuuehõlmas.
Avarustest lõputu Algus taas kevade kingis ja taas,
tähelastest kolarite koduks taevaste miraažide oaas.

Läbi terenduse Laulu kumavad virmalised värvilised,
seni veel tühja Ilma valguvad inimtunded tormilised.
Vaim külma nina soojendas Tühjuse kustunud lõkkel,
mõistis - Hing täiuslik sünnib lembe tärkamise hetkel. 

Esimene elukilluke vallatult veel lumiselt valge,
terenduses kaugest kutsest lembepuna sai palge.
Kandes endas Vaimust võrsunud haldjaliku õrnuse väge,
külvab kevad talve valges vaikuses armuterenduse tuge.

Taassünnist tõusev päike ringutab kullakristallidest käsi,
kuumade kiirtega inimlapsele Alguse mõtet tuua ei väsi.
Olemisest kustumatu Merlin süütab iga elukillukese võlu,
tulel hoiab täiuslikus Hinges terenduse kevade igavest ilu.

Enn Parve
Rakveres, 2. aprillil 2008.

Luule Tiinast


Prelüüd paberil

Kevad, sinul on oma lõhn - 
sulavast lumest kõneleb õhk:
sõõrmetes võbeleb pungade paitus,
pole sa kaugel, ütleb mu aimdus.

Tunnetan esmase äikese ärevust,
taeva all piiskade säravat sädelust.
Tule, mu armas, oh, tule sa juba!
Kevad mu kallis, on ootust täis tuba.

Aken on valla, ma kuulan su laulu,
kuulen su helinat linnusuu kaudu.
Nendel on praegu nii palju tegemist,
pesad pea valmis ja ootavad munemist.

Rõõmus on hommiku sidin ja vidin,
selle kõik kirja ma panema pidin.
Liblikas kirju oli sõnumitooja,
et elu saab kirev, nii kinnitas Looja.



Eurolaulikuile

Sõjavankri ette seatud
on kolm Tori täkkku.
Kappavad nii tuliselt,
et spermat pritsib näkku.

Lippudega vapiloomad,
kaunid noored kiisud,
nende abil kindlasti
saab koorgi pütilt riisut.

Bisnis, show, paroodia,
point on see, et kuulsaks saab
ennast müües, sõpru süües,
ikka tagant üles lüües.

Mõni mätsib arved,
teine mees saab sarved.
On ikka kena kuulata,
kuis elatakse meie maal.

Meitene, meitene, meitene...

Autor: Luule Tiinast

Elina Kononenko


Mina ei ole Jürgen Rooste,
mina ei ole Igor Kotjuh,
mina ei ole Contra või Wimberg,
ammugi mitte (:)Kivisildnik,
kahjuks ka mitte Veiko Märka,
(kuigi ju võiks).
Mina ei ole noor eesti meesluuletaja.
Mind ei arvusta keegi,
ma ei esine ühelgi festivalil,
ma ei võida ühtegi luuleauhinda,
isegi mitte kohalikku Kangro preemiat,
keegi ei sea mind isegi kandidaadiks.
Luuletajana ümmargune null.
Elan ja säran
iseenda rõõmuks,
iseenda taskust.
Kirjutan, mida tahan.
Kirjutan, palju tahan.
Kirjutan, kuidas tahan.
Harukordne tasuta pakkumine jääda iseendaks.




Ükskord me võidame kaotused,
ükskord me naerame pisaraid.
Ükskord kõik tähtis saab tühiseks,
ükskord kõik pikk paistab lühike.

Mõttest saab siis ümbermõtestus,
paljust jääb väikene vähemus.
Pimedus piseneb valguse ees,
mure mureneb rõõmude keest. 



Oska õigel ajal lõpetada.
Ka luuletust.
Kui ei ole midagi öelda,
siis seda enam.

Autor: Elina Kononenko, mai 2008

Deivi Tuppits


Peidupaik

On sügis laotan'd oma kuldse loori,
õhk elutargalt kahiseb.
Ja koltun'd suvi vajunud on aiatooli,
kus punajuusne vaher tuules sahiseb.
Ning päevinäinud kummutile lebama jään'd kiri,
maakodus lastest tühjaks õu...
Ja ammu kadunud on sääsepirin,
liivakastist pesamuna mängunõu.
Vaid koolimaja mõtetest ja lastest kihab.
On ärevust ja teadmatust se'st, mis tuleb,
kuid kuuris, eemal linnast, seal, kus saunavihad,
ootab pelgupaik taas järjekordset suve...



Täna pole nii nagu homme

Täna on minutid pikad.
Täna on ööks saanud päev.
Aeg nagu luisatud vikat
täna me jõutust ei näe.

Täna me kõnnime vaikselt.
Täna me uksi ei sule.
Ennast ju petta ju võiks, et
homme veel täna ei tule.

Täna jäi muusika tummaks.
Täna ei kütkesta elu;
mitte, et naer meid ei lummaks,
küll homne toob frantliku melu.

Täna ei oota me valgeid
laevu, mis randa meid viiks.
Mõtete sünkjaid algeid
ulmed ei seila ju priiks.

Täna me tõde ei otsi,
rusuv on liialt ta hind;
ei sõlmi me lahtisi otsi - 
neis nöörides viskleks me hing.

Täna ei hüüa me appi,
ei ohka, et paadunud meel,
ei salga, et homne toob sappi;
täna ta juba on teel.

Täna ei tunne me häbi.
Täna las tuhmub me tee,
sest Täna saab peagi läbi
ja Homme ei ütle, mis ees.


Deivi Tuppits
Mustvees 2008

Lem Pastell


Õunapuu Mall

Õunu kui otsisin õunapuu all,
polnud neid palju, ei vähe.
Nimigi mul oli Õunapuu Mall,
üks - ai, ai! - kukkus pähe.

Kuladi õun, mis sina küll tegid,
valus, nii valus mul väiksel.
Oled sa peast läind täitsa segi,
et olla ei võind ülal vaikselt.

Aga ma ikkagi, Õunapuu Mall,
aias lõbusalt ringi keksin.
Taevas, mis sest et sügishall,
punaseid põski näksin.





Talv peagi kevadele annab võimu
läen tänaval ma lörts ja lirts
on nukraid nägusid ning sõimu
ja elu justkui haisev virts


Autor: Lem Pastell

Ella Kraav

Suvistepüha luuletus

Oo, milline hommik
nii kirgas ja soe
ja lõhnad - need
tungivad ninna
Ning enda tahte ja soovide toel
ei teagi, kuhu võiks minna
Nelipühadel kaseoks
toas võiks olla
see meenutaks kodu mul siin
Ka toomingas õitsev võiks
tuppa tulla, oleks muresid vähem
ja pattudest prii.
Võililledest kollendav päikesevälu
erkrohendav kraaviperv seal
Ja kui mind praegu ei peta mu mälu
on kevaded alati head...



Hetkeluuletus

Mesimumm - see jäänud vangi
WC pime, veidi umbne
lendab aina, sumiseb
tema jaoks see lõpp vist ongi

Mis nüüd teha, kuidas olla
mis on kõige parem tal
Öö võib varsti peale tulla,
lendleb aina lae all

Meeleheide tiivalöögis,
peab teda aitama
Oleks ta vaid minu köögis,
õhuakna avaks ma

Aga nüüd on otsus kiire
ukse jätan lahti ma
Las ta teeb veel veidi tiire
varsti pääsend - rõõmustan!



Aias on lõhnu ja lillede ilu
suvi see meelitab mind
Kuigi tuul veel veidi vilu,
käia tahaks matkateid...



Autor: Ella Kraav

Neeme Plutus

Taas kulutusi tõmmatakse kokku
no kuulge, kelle arvelt
taas visatakse propaganda õnge
no kuulge, ja meie läheme õnge




Go bus

Go bus läbi linna
punktist punkti
nii kallis on minna
Ah käi jala!

Tõuseb kord taevasse
Eesti täht, tõuseb üles,
sest veel tagaotsitav on ta
sitsi, sitsi kutsu ikka
sest sinu peremees on
päevast päeva rikkam

Inglid ja krokodillid
nii mõlemad pisaraid
valada võivad
Lõimuge siis kõik...


Autor: Neeme Plutus

Ella Kraav kirjutab:

Rakvere luuleklubi Eos on tegutsenud 22 aastat. On tulnud ette nii tõuse kui ka mõõnaperioode.
Tänavu kevadel tuli mõte paluda igal luulesõbral kirjutada paar luuletust: üks kevade ja teine vabal teemal. Osavõtt oli päris elav.
Meie kogunemised on endiselt iga kuu kolmandal kolmapäeval kell 16. Suvel mitte, kuid sügisel kohtume taas! 
Ülevalpool kimbuke 2008. aasta luuletustest.
Ella Kraav,
kontakt 322 7835