kolmapäev, juuni 18, 2008

Liili Meerits


Päikest mu päevisse
vihmade trotsi
pisarad kuivatas tuul,
ei märgan'd kuis salaja
sidusin otsi
sel elutee kevadekuul.

Päikest mu päevisse
vihmade trotsi
saabusid naeratus suul
taipasin, olin sind
varemgi otsin'd
ja armastus õitsemiskuul.





Rohuliblest vargsi 
tärkab õis,
päiksehelk lööb
kahte lehte kaari.
Surmateed, mis
lumerüpes näis
elujanus sirutamas haari.
Kahvatu saab
õrna roosa jume.
Vetelt kadun'd
habras jäine kirm,
laotusest on kadun'd
hall ja tume.
Pimestavaid silmi
kaitseb sirm.





Tuul kergatsina 
jookseb mööda aasu,
limpsab kastepiisku,
kasemahla, vett,
paitab sulelisi,
kes on jälle naasnud,
piilub kärjekannu,
kus ei ole mett.
Iilina nii tuiskab
üle maa,
jätab vetepinnal
virvendava tee.
Värskust õhkab
lumest vaba laam
ja helisid täis
kogu kevade.

Kirjutatud 14 aastat tagasi

Kommentaare ei ole: