Enn Parve

Terenduse kevad

Kaugel-kaugel Ilmas, milles sünnib lõputu Algus,

kevadesse ühtäkki võbelev meele terendus valgus.

Justkui haldjatarist tantsijanna kergeis jalgus,

mõteterüüs nõtketel puusadel taevalik selgus.

Avaruste taevast kaenlasse kahmanud katkise komeedi,

lööb kevad Meistrina terendama kaugeimagi planeedi.

Seisatab kavalalt Silmaja petliku udukujutelma serval,

avab Loodu raamatu, kus kevadtäht põhjanaela kõrval.

Esmalt eksitava laotuse tõelust peegeldavad pärlid,

laevalaternaiks Ea eldareile võlub surematu Merlin.

Alguse terenduse kevade tähelased Ilma loovad,

Vaimu külmunud ninale Looja suudluse toovad.

Nõnda sünnib Ilma üks Maa, teinegi ja kolmas,

ajatu terendus tuksumas Kõiksuse kuuehõlmas.

Avarustest lõputu Algus taas kevade kingis ja taas,

tähelastest kolarite koduks taevaste miraažide oaas.

Läbi terenduse Laulu kumavad virmalised värvilised,

seni veel tühja Ilma valguvad inimtunded tormilised.

Vaim külma nina soojendas Tühjuse kustunud lõkkel,

mõistis - Hing täiuslik sünnib lembe tärkamise hetkel. 

Esimene elukilluke vallatult veel lumiselt valge,

terenduses kaugest kutsest lembepuna sai palge.

Kandes endas Vaimust võrsunud haldjaliku õrnuse väge,

külvab kevad talve valges vaikuses armuterenduse tuge.

Taassünnist tõusev päike ringutab kullakristallidest käsi,

kuumade kiirtega inimlapsele Alguse mõtet tuua ei väsi.

Olemisest kustumatu Merlin süütab iga elukillukese võlu,

tulel hoiab täiuslikus Hinges terenduse kevade igavest ilu.

Enn Parve

Rakveres, 2. aprillil 2008.