esmaspäev, juuni 16, 2008

Deivi Tuppits


Peidupaik

On sügis laotan'd oma kuldse loori,
õhk elutargalt kahiseb.
Ja koltun'd suvi vajunud on aiatooli,
kus punajuusne vaher tuules sahiseb.
Ning päevinäinud kummutile lebama jään'd kiri,
maakodus lastest tühjaks õu...
Ja ammu kadunud on sääsepirin,
liivakastist pesamuna mängunõu.
Vaid koolimaja mõtetest ja lastest kihab.
On ärevust ja teadmatust se'st, mis tuleb,
kuid kuuris, eemal linnast, seal, kus saunavihad,
ootab pelgupaik taas järjekordset suve...



Täna pole nii nagu homme

Täna on minutid pikad.
Täna on ööks saanud päev.
Aeg nagu luisatud vikat
täna me jõutust ei näe.

Täna me kõnnime vaikselt.
Täna me uksi ei sule.
Ennast ju petta ju võiks, et
homme veel täna ei tule.

Täna jäi muusika tummaks.
Täna ei kütkesta elu;
mitte, et naer meid ei lummaks,
küll homne toob frantliku melu.

Täna ei oota me valgeid
laevu, mis randa meid viiks.
Mõtete sünkjaid algeid
ulmed ei seila ju priiks.

Täna me tõde ei otsi,
rusuv on liialt ta hind;
ei sõlmi me lahtisi otsi - 
neis nöörides viskleks me hing.

Täna ei hüüa me appi,
ei ohka, et paadunud meel,
ei salga, et homne toob sappi;
täna ta juba on teel.

Täna ei tunne me häbi.
Täna las tuhmub me tee,
sest Täna saab peagi läbi
ja Homme ei ütle, mis ees.


Deivi Tuppits
Mustvees 2008

1 kommentaar:

forgottenone ütles ...

peagi on päevad vajumas öö rüppe
peagi saab tänasest homse vari
aeg teeb läbi kuukiirte hüppe
ja homses leiamegi end nii:P