teisipäev, juuni 17, 2008

Liis Otsus


Sügise värvide lummus.
Aknale trummeldav vihmasabin.
Kaminas praksuvad puud.
Jalge all lehtede sahin.
Ööd, mida valgustab täiskuu.
Miks küll meile jäi ainult suvi:
päikesepaiste, rannaliiv ja meri?
Ei kargeid, jahedaid öid
meie kallistused soojendamas neid.

2.okt 2005



Puude kohin heliseb mul kõrvus.
Okste praksumine jalge all.
Lumekirmeid käega ära tõrjun,
ehk on sinililli nende all.

Ei näe ühtki sinist silma.
Külmund maa vaid igal pool.
Ei saa õisi kaasa võtta linna,
pelgalt oksarägu siin ja seal.


9. apr 2000



Oli imeline päev,
äkki kevad oli käes
ja meie armastus lõi õitsele.
Kõik ümberringi säras,
õu rõkkas linnukärast,
päikene - see kiirgas õuele.

märts 2007



Lumevaikuses su juurde tahan jõuda,
suures tormis sa ei kuulekski ju mind.
Tasa, tasa aina lähemale sõuda
ja siis, kallis, üllatada sind.

Oled justkui lumel sillerdanud päike,
kirevad tähed säramas ses öös.
See toob mulle silmi rõõmuläike
ja ei tunnegi end üksi külmal ööl.

Liis Otsus
1. veebr 2008

1 kommentaar:

Anonüümne ütles ...

MILLINE KAUNIS LUULE!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!1 armastan