esmaspäev, veebruar 07, 2011

Neeme Plutust meenutades IV


René Leiner, sõber:

Mina tutvusin Neemega juba lapsepõlves. Esimesed kohtumised olid meil Võsul, kus ta oma emaga tuttavate juures meie pere naabersuvilas aeg-ajalt kostiliseks oli. Siis ei saanud meist veel sõpru. Ei teagi miks. Võimalik, et me kumbki tol korral pisipõnnidena veel väga altid suhtlejad ei olnud. Järgmised kohtumised olid aga juba koolipäevil. Käisime paralleelklassides. Samas on põnev see, et ega ma ei mäletagi täpselt, mis põhjusel või millistel asjaoludel me Neemega lähedasteks saime. Ühel kenal päeval olime me sõbrad ning see ongi peamine. Muidugi oli selles vanuses meie jaoks esmatähtis ühenduslüli muusika, hiljem ka jalgpall. Lõputult sai aega veedetud koos muusikat kuulates, seda teineteiselt lindistades jne. Neeme paljude bänditegemiste algus sündis ka tema kodus koos trummi ja klaverit plännides ning täiest kõrist mikrofoni karjudes. Kogu selle kakofoonia salvestas tol ajal kõva sõna olnud Vesna monokassetikas. Trummiks oli Neeme kodus seisnud akordioni kast, mis selle protsessi käigus mõistagi üsna tuntavalt kannatada sai J. Hiljem lisandusid juba tromboon ja muud pillid, mida Neeme koju hakkas aegade jooksul juurde tekkima. Meie „ansambli“ nimi oli „Ekipaazh“ ning neid aegu meenutasime koos alati suurima heameele ja nalja saatel. Üsna pea lõppes minu kui andetu „muusiku“ tähetund ning Neeme hakkas tegema muusikat juba tänaseks tuntud kontsertikorraldaja ning meie ühise noorpõlvesõbra Gunnar Viesega bändis nimega Bad Noisy. Ja sealt juba riburadapidi edasi. Burshwood Bandist Kismetini välja. Minu ja Neeme suurimaks ühiseks „tähetunniks“ sai aga Tapa rokifestivalil „Rock Krooks“ esinemine ansambliga „Terminaator“. Nimelt oli tollal veel nooruke Jaagup Kreem veidi napsune ning lisaloona kõlanud Bob DylaniKnockinon Heaven's Door“ sõnad ei olnud tal kõige paremini meeles. Hüppasime siis Neemega lavale ja aitasime tal selle loo ära laulda. Hiljem lavalt maha tulles küsisin, et mis ansambliga tegemist on. Nii saime tollase kitarristi Archie ja tänase manageri Andreas „babyface“ Lukini käest teada tänaseks kuulsa tiinekate lembeansambli nime. Juhtub.

Kuna minu salajane kirg on alati olnud ajakirjandus, siis mingil hetkel sai hakatud kodus kassettmakile „saateid“ salvestama. Mäletan, et ühe tunniajase saate tegin peaaegu tervikuna Neemest. Võtsin erinevatelt inimestelt telefoniintervjuusid ning monteerisin need omasoodu kokku. Kuna eesmärk oli teha mitte midagi tõsist, vaid ikka humoorikat, siis salvestasin ka erinevaid helilõike raadiost ja telest. Kõnelejateks tuntud näod ja nimed. Seejärel monteerisin selle kõik kokku nii, nagu oleksin tollastelt meediastaaridelt küsinud küsimusi Neeme kohta ja saanud neilt „põnevaid vastuseid“. Mäletan, et üheks „ärakasutatud“ prominendiks oli malegeenius Jaan Ehlvest, kes küsimusele „mida arvad kui sinu vastaseks viimases matšis oleks olnud Neeme Plutus?“, vastas naerusui, et „ta oleks kindlasti võitnud.“ Kahjuks on kõik need salvestused suure tõenäosusega läinud kõige kaduva teed, nagu kassettidega ikka juhtus (kuulsad vene päritolu MK60, kes mäletab). Igal juhul sai selle saatega palju nalja. Sellest inspireerituna tegi siis Neeme jälle omakorda sarnase saatesalvestuse minust. Palju salvestasime ka ühiseid „saateid“. Tol ajal olid nad enamikus muidugi inspireeritud raadiolegend Tõnis Erilaid’i soovisaatest, kus muusikapalade vahele pläralära juttu sai aetud jne. Hiljem lisandus juba Koit Raudsepp oma laupäevamosaiigi „raske roki minutitega“, millest hiljem arenes välja Vikerraadios pärastlõunati eetris olnud rokiraadio ja hilisem Raadio 2.
Nii need meie päevad seal Rakveres, mis ei olnud ei siis, ega ole ka praegu, kaugeltki mitte mingi väike, depressiivne jne, möödusid. Ega kõiki nalju, rõõme, kurbust ja juhtumisi ei jõuagi nende õhukeste kaante vahele panna. Aga ühe asja üle on mul tõsiselt hea meel. Olles ise kirglik jalgpalli austaja, julgen ma vähemalt osaliselt, seda öelda ka Neeme kohta. Minu lemmikuks on juba lapsest peale Itaalia ja Torino Juventus ning temal Hispaania ja Madridi Real. Nii ilmusid ka ühel toredal ajajärgul Rakvere linna erinevatele seintele graffitid, millel ilutsesid kas Real või Juve või olid need suisa kõrvuti. Ajal, mil värvipihustitest ei osanud keegi undki näha, oli meie töövahendiks veel must rasvakriit. Kui minu silmad olid näinud juba kahte Itaalia maailmameistritiitlit ning olen öelnud, et kui näen kolmandat, võin rahus surra, siis Neemet ei olnud kuni 2008. aastani hispaanlased (räägin koondisest, mitte Real’ist) rõõmustanud rohkema kui 1984. aasta õnnetu finaaliga EM’il ning põrumistega MM veerand- ja kaheksandikfinaalides. Aga ometi jõudis ta selle hetke ära oodata. Ja tagantjärele on mul rõõm ka selle üle, et minu lemmikud itaallased hispaanlasi veerandfinaalis penaltidega „juhuslikult“ ei võitnud. Nii sai ka Neeme tunda südames seda mõõtmatut tunnet, mida kogeb jalgpallifänn, kelle lemmikud suures finaalis karika võidavad. Selle teadmisega, et tema meeskond on Euroopa parim, läks ta ka teispoolsusesse. Sellisest minekust unistab iga jalgpalli ja oma meeskonda armastav inimene.
Kõik me mäletame Neemet kui aktiivset, impulsiivset, värvikat, kuid samas ka äärmiselt heasüdamlikku ja sooja inimest. Kuigi me kohtusime viimastel aastatel aina vähem (põhjuseks elu erinevates linnades), siis minu viimasel maisel kohtumisel Neemega märkasin ma nagu mingisugust sellist rahu, mida ma temas kunagi varem näinud ei olnud. Mõistagi ei olnud see temasuguse loomeinimese puhul nö kaugele näha, kuid vana sõbrana märkasin ma seda ometi. Ehk oligi ta jõudnud oma sadamasse, kus meid kõiki alati oodatakse ning kuhu me kõik kunagi jõuame. Muidugi ei olnud Neeme ise veel valmis minema sinna, kus teda juba oodati. Meist keegi ei ole selleks kunagi lõpuni valmis. Ta armastas. Hingega ja suurelt. Nagu Neeme ikka. Ta elas tütar Maarjale. See oli ilus. Hoidkem mälestust elus ning soovime, et Maarja kannaks edasi kõike seda positiivset, mida tema isa meile ja maailmale andis ja mida endaga kandis.
Meie aga rapsime lainetemöllus ikka sihitult edasi ning ootame seda päeva, mil saame Neemega ühineda. Sõnas, teos ja muusikas.
Lõpetuseks üks arglik sõnaseade, mille ma peale sõber Neeme tuha Käsmus merre puistamist paadis istudes tema jätkuvale teekonnale kaasa andsin. Kuigi siin sisalduv sisehuumor, tsitaat tema enda loomingust ja sõnum on lõplikult mõistetav vaid meile kahele, siis olgu need read siinkohal ka teieni toodud:

Sõbrale...

Sa läksid vaikselt, läksid kiirelt
Sa läksid eile, läksid üksi
Meid jätsid teele, jätsid üksi
Eestimaa on meie püksis...

Sa leidsid rahu, meie mitte
Su säng on vahul, sa ise rahus
Laulud, luule, lumm ja luul
See kõik kui oleks olnud möödund kuul
Kuid täna lahutab meid tuul

Surm ei küsi vanust
Surmal pole üldse vanust
Sa enam ei tee ühtki panust
Sind ootab säng, meid äng
Sest selleks korraks otsa saanud on see mäng

Nüüd sõber oota sa
Sest tuleb aeg
Kui peatub aeg
Ka meie jaoks
Ja paotub uks
Mis hetkel jääb veel suletuks

Kuid nüüdsest igas mererannas
Sa mind oma sängis tervitad
Su lauluhääl meid hellitab
Stop it Plutus, Stop it!
Sa pole enam üksi
Ja Eestimaa on meie püksis...

Käsmus, 1. augustil 2009

Kommentaare ei ole: