Ella Kraav, luuleklubikaaslane ja sõber:
Kaameli peas põleb soni,
eesli peas aurab müts.
Hobune pole veel poni,
keskkooli laps pole jüts…
See salm minu väikeses luulevalimikus „Nostalgia“ meenutab mulle alati Neemet. Nii heatahtlikku, hellahingelist ja andekat muusik-lauljat-luuletajat teavad paljud, mitte ainult Rakveres.
Kui minu elus oli raske hetk, kirjutas mu klassijuhataja, et mõtleksin alati sellele, mis möödunud oli head. Ja neeme puhul meenubki ainult hea. Uskumat, kui tõsi, et aega tagasi keerata ei saa. Lepime siis sellega, et meil on tema luule, mis on nii omapärane, nii neemelik. Minu lapsemeelne lootus on, et ta rändab, kitarr kaenlas, kaabu peas, seal ülal tähtede seas.
Inge Arula, Pajusti etlejate luulepäevade korraldaja:
Pajusti klubi korraldas rida aastaid Lääne-Virumaa etlejate päeva. Luuleklubi Eos liikmed olid alati esinejate seas oma originaalsete ja huvitavalt lavastatud luulekavadega.
Neeme Plutus osales kuuel korral (1999 – 2005). Tema kanda oli kavade muusikaline pool. Vahel musitseeris ta koos Tiit Korsariga. Nii jõudsid Neeme värsid kuulajateni laulude kaudu. Mäletan, et ta saatis ennast kas kitarril või klahvpillidel. See jäi kauaks meelde ja andis luulekavadele emotsionaalselt palju juurde.
Neeme oli Pajustisse alati väga oodatud. Viimati saime tema esinemist nautida 2006. aasta detsembris ühel luuleõhtul renoveeritud klubiruumide pidulikul avamisel.
Raske on harjuda teadmisega, et tema esinemisi enam ei tulegi.
Meida Lango, luuleklubi Eos endine tegevliige:
Mäletan Neemet alati rõõmsameelse ja lahkena. Ta oli avatud suhtlemisega ja oskas endast hoopis vanemate inimestega niimoodi vestelda, et mingit eaprobleemi ei tekkinud.
Mäletan, kuidas kord Paide lossitornis, kus toimusid Ingvar Luhaääre korraldatud luulepreemiate kätteandmise üritused, abistas Neeme mind treppidel tornist väljumisel ja kojusõidul Rakveres mikrobussist väljumisel tuli koos minuga bussist välja ja kallistas hüvastijätuks.
Alati oli ta abivalmis. Tänu temale käisin ühel sügisel 2. Novembri õhtusel missal. Minu tee viis kirikust mööda, kuid ilma temapoolse kutseta poleks ma ilmselt kirikusse läinud.
Veel mäletan ta kitarrisaateid kõigil luuleklubi Eos esinemistel.
Tundsin koolipõlvest ka Neeme ema Õiet, kellele Neeme viis minu esimese luulevihiku „Elukangas“. Neeme oli minu nüüdseks manalateele lahkunud lelletütretütre ristipoeg.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar