esmaspäev, veebruar 07, 2011

Neeme Plutust meenutades III

 Tauno Üllaste, sõber:

Ühel kenal nädalalõpul ca kümme aastat tagasi silmasin Rakvere kohalikus rockibaaris huvitavat isiksust, kes sidus end salliga puittala külge kaelapidi rippuma, justnagu valmistudes end üles pooma,  ja kus siis hakkas humoorikat luulet tulema, nii et naerust jooksid paljudel  kuulajail silmad...
Õhtu jätkudes kutsusin ta endale külla, ja juba korteriuksest sisse astudes sõnas nüüd juba kadunud vanaisa: see ju härra Neeme Plutus ise!
Tuli välja, et nad olid tuttavad juba ammu luule kaudu.
Nii ma oma siiani parima sõbraga tuttavaks saingi. Muidugi kui inimesi üldse nii liigitada tohib. Mille üle olen ka piisavalt mõtelnud.
Jään igavesti mäletama neid toredaid grillimispäevi Sinu kenas aias koos ühise parima sõbra Carlosega. Carlos (eakas newfoundlandi hiiglaskoer) elab siinani hästi ja meie ühine tuttav Kalle on ikka minu kaugel viibides temaga jalutamas käinud. Kõiksugu trikkide peale pidi ta igatahes meister olema.
Niisamuti jääb igaveseks meelde meenutus sellest, kuidas Sa ühel kõledal sügisööl üksipäini Käsmu neeme parempoolse kaldaääre sisse kaevatud nn indiaani/viikingite saunas öö mööda saatsid. Külma peletamiseks tuli kogu aeg põlev tuli sees hoida, suitsu eest küll vahepeal välja joostes. Ja nii see öö rõõmsalt möödus, paksu vingu ja suitsu sees.  Vaimud olevat unenägudes küll külla tulnud. Kuid olevat enne äralõhkumist olnud soe ja hubane koht, kus saab hästi keskenduda. Kahjuks lõhuti nn indiaanisaun enne, kui ka ise jõudsin seda testida. Eks tulega mängijaid jagus.
Kui järgmisel päeval külla saabusin, oskasid Sa alati millegi põnevaga üllatada.
Muljetest puudu ei jäänud meil kunagi.
Meenub hilissügisel kesklinna purskkaev-tiigis paksu talvise pikema nahktagiga ujumine, mille pärast mõlemil juba järgmisel päeval oli piinlik, kuna linnas oli hetkel palju liiklejaid. Ise seda tol hetkel aga vaadata ei osanud.  Lastel, keda purskkaevu ümbrus tol hetkel täis,  oli naljakaid onusid muidugi huvitav vaadata.
Reeglina armastasid liha enne grillimist toorelt ära süüa ja tore oli lihtsalt maailma asjade üle arutleda ja lõkke ääres „sussitada“.
Tänapäeva kiires ja tormakas (ei tea kuhu ?) maailmas on võrdväärset vestluspartnerit pea võimatu leida. Jääb üle vaid süvenemine kirjandusse ja mõtetes rääkimine.
Mäletan suviseid paaripäevaseid sõite meie lemmikkohta Käsmu, kus, tavaliselt vanas pioneerilaagris, meiega nii mõnigi põnev seiklus juhtus.
Nt hullumeelsed muuli otsast spetsiaalselt hüppejalgrattal vettehüpped spetsiaalselt selleks ehitatud rattaga, kus hajameelsusest jätsin ette päikseprillid, mis vaatamata otsimisele vee ja liiva alla kaugele maha hetkel jäid koos spetsiaalse hüppelauarattaga.
Tervelt nädalapäevad hiljem sai heas usus ja minu algatusel vihmase ja tormise ilmaga (leidmise tõenäosus nullilähedane) spetsiaalselt selle pärast Käsmu muulile tagasi sõidetud. Ega ma ise ka esialgu uskunud, kui Sa peale mitmeid otsimisi ja sukeldumisi küllalt kaugel muuli otsast siiski prillidega veepinnale kerkisid
On meeles  firmade  suvepäevi, kuhu Käsmu pioneerilaagris kontvõõrastena kohalike soovitusel sattusime, ja naljakad juhtumised (tegelikult teinekord eluohtlikud). Meenuvad rattaga muuli pealt vettehüpped rattal täie hooga muuli pealt ja valusad kukkumised, kus häälepaelad valla läksid. Niisamuti, kuidas sõitsime spetsiaalselt uppunud päikseprillide järgi vihmase ilmaga ja mis sa imekombel välja tõid. Tagasisõit oli seda väärt!
Jään mäletama Sinu meeletusi, millega üritasid tihti mind üle trumbata. Ja mis seal salata, teinekord see ka õnnestus.
Muusiku viimseks sooviks oli, et tema tuhk visataks Käsmu lahte vanade tavade kohaselt. Teema oli meil eelnevalt tema aias mitmeid kordi läbi arutatud.
See on juba lapsest saati olnud ka minu sooviks. Siiamaani. Loodetavasti viib keegi ka unistuse täide.
Matuseteema oli meil eelnevalt mitmekordselt läbi arutatud. Vaidlesime veel, kummal õnnestub teineteise matusele minna. Mõeldes loomulikult hetke kauges tulevikus.
Minu abikaasat Sirjet painab siiamaani, mida ta tahtis just tund enne surma talle öelda. Midagi maiselt olulist ei saanud igatahes olla, kuna ta teadis, et asun ise kaugel mandri - Euroopast.
Paljust (kui mitte enamikust) juhtunust  siiski ajalugu vaikib, et Käsmu lahele jääks ka midagi meenutuseks.

Kommentaare ei ole: