Neeme Plutus 8. veebruar 1972 - 5. märts 2009
Tõuseb kord taevasse täht, eesti täht, tõuseb üles....
Praegu hoiame sind veel kätel, ei suuda lahti lasta, ei suuda, sest nii ligidal on Su hing veel meile, nii mahedalt heliseb su hääl me kõrvus, nii vahedalt kiirgavad me poole Su naer ja naljad, Su luuleread. Ära lahku veel, ära mine veel ära, Su sõnade sosinaid täis on me maja, Su laule on meile nii väga vaja.
Neeme, Sa olid meie luuleklubi pipar ja sool, sest oskasid väga meisterlikult ühendada luule ja muusika. Sa andsid meile tuult tiibadesse. Sa panid alati i-le täpi. Sinuta sai poolikust täiuslik, Sulle kingitud anne pani helisema meie hääleta laulu.
Kuid nüüd äkki tõstad mantlikrae ja tuldud rada mööda läed, läbi tähislae, kuni jälle kevad käes, jätad maha kõik uitavad ulmad, külmund mõtted suland jäälilledes. Kuid tea, et ikka ja alati hoiad me pildil eluvaimu sees.
Sa ütlesid alati täiesti kindla veendumusega, et inimhinged tulevad alati siia tagasi, sest kõik siin maailmas käib ringiratast. Jääme Sind ootama uue luule ja lauludega.
Langetame pea ja täname Sind, Neeme.
1 kommentaar:
Taname huvitavat teavet
Postita kommentaar