Südamesóber Neeme,

Seekord selline kiri sulle… ei teadnud, et iialgi peab nii kirjutama. Iial ei tea, millal kellelgi aeg tuleb minna…


Sópruse kohta on paljutki öeldud:

Sóbrad tulevad ja lähevad – no teate! See pole sóprus!
Sóprus on see, mis jääb
Hea sóber on elu rikkus…

Ma tóesti ei teadnud, milline multimiljonär ma tegelikult ju olin ja kui palju oli kaotada. Kaotada parim sóber. See koht minu elus jääb nüüd alati tühjaks. Ja teades, kui paljudega sina, mu parim sóber vähemalt sama suurt sóprust suutsid jagada – sa olid üks Suur-Suur SÖBER. Ja sul oli aeg minna… Juba!
Ma nutan. Mis siis! Las pisarad voolavad! Tean, et see ei aita. Ehk siiski see leevendab kurbust.
Minu suur sóber Neeme – sa lugesid palju, olid nn. nalja- ja pillmees, väga hea pillimees ju! Nojah, pillimees pole küll póllumees, kuid sa olid Suurmees minu silmis - sa tahtsid ja suutsid, hoolimata takistustest. Nii palju sai tehtud, nii palju jäi veel pooleli ja plaani. Aga need meil ongi sóbrad, kes vajadusel aitavad vói koguni osa raskust üle vótavad. Surmani! Tead, sinu sóprade surmani! Ja me kohtume järgmises elus!
Sind armastasin väga, minu suur sóber Neeme. Ónneks sa teadsid seda. Head teed ja rahu seniks!

Nüüd seiskunud on aeg,
sul tuli minna…
Kuhugi sinna,
millest sageli rääkisime.
Sind armastasin väga,
mu südamesóber!
See tunne küll jääb,
kuid valus on teada,
et oled nüüd seal, mitte siin,
nii piiritult valus…
Eks sulgi.
Aga sul tuleb minna
ja meil jääda.
Selle vastu ei saa…
Head teed, mu sóber!
Tea, et see osa minu hingest,
mis meid ühendas,
jääb alati sinuga!

Kristel